No Istanbuli on kohe väga raske lühidalt kokku võtta selleks, et oma reisielamusi ja emotsioone väljendada. Lihtsalt imeline! Vabandan kohe ette kirjavigade pärast mis kiiresti kirjutades tulevad!;)
Istanbuli poole alustasime bussiga sõitu kell 5 hommikul Bulgaariast. Kuna me polnud enne nii pikka maad bussiga reisinud, siis arvasime, et see saab ikka väga piinarikas olema. Tegelikult lippasid need 8h bussisõitu väga kiiresti! Hommikupoolik magades ja lõunapoolik aknast huviga välja vaadates. Piiriületus oli väga tüütu! Selleks et Bulgaariast Türgi poole saada oli piiril kolm peatust, millest kahel korral pidid kõik bussist väljuma. Kuna pooled meie hulgast olid Venemaalt siis vormistati ka viisasid päris kaua. Peale pikka sõitu jõudsime Istanbuli oma hotelli, meile anti pool tunnikest et lõunat süüa, toas riided vahetada ja algas linnaekskursioon. Külastasime hiiglama suurt maailmakuulsat The Blue Mosqued! Mošee oli võrratult kaunis ja hiiglasuur. Külastajaid oli palju. Mošeesse sisenedes tuleb austusest võtta jalanõud jalast ja naised peavad õlad ja põved kinni katma. Mul olid küll retuusid jalas ja õlad kaetud, aga kuna dekoltee oli avar siis üks kurja pilguga härra ütles mulle lina ulatades: "Cover up!!" :D Sees olles oli võimatu rahulikult giidi juttu kuulata, sokihais oli lihtsalt meeletu.. Juustukas on leebe öelda, see oli paks pahmott mis seal õhus oli! Mõeldes kui palju inimesi käib seal vaiba peal paljajalu või sokkis on see täiesti mõistetav. Jalutuskäik oli ka kuulsal Hipodroomil! Meie giid pidi kolme keelt rääkima, aga kahjuks tegi ta koguaeg nii, et venekeeles seletas pikalt ja põhjalikult, inglisekeeles poole lühemalt ja saksakeeles võttis kogu jutu kokku ühe lausega. Sakslastest oli lausa kahju reisi lõpuks!:) Siis läks linnaekskursioon bussiga edasi, sõitsime üle vägevate suurte Istanbuli sildade ning ületasime Aasia piiri kus tegime peatuse, et juua Türgi teed ja kauni vaatega pilte teha. Kas teadsite, et Istanbul asub kahel mandril? Nüüd meie teame, käidud nii Euroopa kui Aasia poolel. Meid pani väga imestama teadmine, et Istanbulis elab rohkem kui 13 miljonit inimest! Hiljem sisseelades sealsele elule ja liiklusele oli see täiesti arusaadav.
Aasia poolt tagasi sõites tehti meiega seda trikki nagu Türgi reisidel ikka: Meid viidi terve bussiga Lether Factorisse kohustuslikule shopingule, -nagu kellegil oleks sellist raha, et kaasa osta mööda minnes mõni nahktagi või karusnahkne mantel? Ma keeldusin põhimõtte pärast sisse minemast, sest enne Türgis olles olen ma pidanud sellist 3h shopingut tegema. Istusin äärekivile maha ja mossitasin!:) Peale seda viidi meid tagasi hotelli. Olles lihtsalt rampväsinud, vajusime Siimuga mõlemad hetkega paariks tunniks sügavasse unne.
Istanbuli poole alustasime bussiga sõitu kell 5 hommikul Bulgaariast. Kuna me polnud enne nii pikka maad bussiga reisinud, siis arvasime, et see saab ikka väga piinarikas olema. Tegelikult lippasid need 8h bussisõitu väga kiiresti! Hommikupoolik magades ja lõunapoolik aknast huviga välja vaadates. Piiriületus oli väga tüütu! Selleks et Bulgaariast Türgi poole saada oli piiril kolm peatust, millest kahel korral pidid kõik bussist väljuma. Kuna pooled meie hulgast olid Venemaalt siis vormistati ka viisasid päris kaua. Peale pikka sõitu jõudsime Istanbuli oma hotelli, meile anti pool tunnikest et lõunat süüa, toas riided vahetada ja algas linnaekskursioon. Külastasime hiiglama suurt maailmakuulsat The Blue Mosqued! Mošee oli võrratult kaunis ja hiiglasuur. Külastajaid oli palju. Mošeesse sisenedes tuleb austusest võtta jalanõud jalast ja naised peavad õlad ja põved kinni katma. Mul olid küll retuusid jalas ja õlad kaetud, aga kuna dekoltee oli avar siis üks kurja pilguga härra ütles mulle lina ulatades: "Cover up!!" :D Sees olles oli võimatu rahulikult giidi juttu kuulata, sokihais oli lihtsalt meeletu.. Juustukas on leebe öelda, see oli paks pahmott mis seal õhus oli! Mõeldes kui palju inimesi käib seal vaiba peal paljajalu või sokkis on see täiesti mõistetav. Jalutuskäik oli ka kuulsal Hipodroomil! Meie giid pidi kolme keelt rääkima, aga kahjuks tegi ta koguaeg nii, et venekeeles seletas pikalt ja põhjalikult, inglisekeeles poole lühemalt ja saksakeeles võttis kogu jutu kokku ühe lausega. Sakslastest oli lausa kahju reisi lõpuks!:) Siis läks linnaekskursioon bussiga edasi, sõitsime üle vägevate suurte Istanbuli sildade ning ületasime Aasia piiri kus tegime peatuse, et juua Türgi teed ja kauni vaatega pilte teha. Kas teadsite, et Istanbul asub kahel mandril? Nüüd meie teame, käidud nii Euroopa kui Aasia poolel. Meid pani väga imestama teadmine, et Istanbulis elab rohkem kui 13 miljonit inimest! Hiljem sisseelades sealsele elule ja liiklusele oli see täiesti arusaadav.
Aasia poolt tagasi sõites tehti meiega seda trikki nagu Türgi reisidel ikka: Meid viidi terve bussiga Lether Factorisse kohustuslikule shopingule, -nagu kellegil oleks sellist raha, et kaasa osta mööda minnes mõni nahktagi või karusnahkne mantel? Ma keeldusin põhimõtte pärast sisse minemast, sest enne Türgis olles olen ma pidanud sellist 3h shopingut tegema. Istusin äärekivile maha ja mossitasin!:) Peale seda viidi meid tagasi hotelli. Olles lihtsalt rampväsinud, vajusime Siimuga mõlemad hetkega paariks tunniks sügavasse unne.
Ärgates oli paras aeg end valmis sättida ja välja ööelu minna kaema!
Kõigepealt jalutasime oma hotelli ümber olevatel tänavatel. Mõnus on osta hilisõhtul tänavalt arbuusitükke ja neid lihtsalt äärekividel süüa ja lärmakat linna jälgida. Siimul oli kokkulepitud oma sõbra kaudu, et kohtume ühe sõbraliku kohaliku tudengipoisiga kes meile tõelist ööelu näitab! Pidime minema sellisesse linnaossa nagu Taksim. Sinna oli ikka väga pikk maa ning tuli kasutada kas taksot või ühistrantsporti. Kuna taksod ikka oskasid korralikult raha küsida, siis ühe kohaliku soovitusel otsustasime proovida marsuuttaksoga sõitu! Kaks piletit Taksimi maksis 4,50 liiri, st umbes 2,30€
Ma poleks osanud iial ette kujutada seda sõitu mida me järgnevalt saime. Ausalt öeldes oli mul surmahirm ja naljakas ühe korraga. Marsuuttakso sõitis linnas umbes 100-120km/h! Sõelus autode vahet ja tuututamine käis pidevalt. Samal ajal ohtlike manööre tehes ja kihutades arveldas ta veel sõitjatega. Küljeuks oli automaatne ja kui tahtsid maha minna siis uks sõitis lahti juba kihutades. Taksimi jõudes ja taksost maha astudes oli selline tunne nagu oleks just mõnelt hirmsalt atraksioonilt maha tulnud! Aga selle üle tegime nalja veel kaua, elamus missugune!:)
Vot Taksim oli alles linn, inimesi oli kohutavalt palju, kõik tänavad paksult täis nagu mõnel paraadil! Lõputud tänavad ja kõrged värvilised hooned! Otsisime söögikohta jalutades päris kaua, sest kõik kohad olid paksult rahvast täis. Leidsime lõpuks meeldiva koha kus keha kinnitada ja õlut juua! Toiduhinnad Istanbulis on väga normaalsed, aga alkohol on kallis. No mis kallis, nagu Eestis, aga peale Bulgaariat tundub see hind ikka ülekohtune!:D
Kuna me pidime juba hommikul 7.30 ärkama ja kell oli palju, siis me ei jõudnuski kohaliku poisiga kohtuda, vaid läksime marsuuttaksoga Aksaraysse tagasi. Tagasisõit toimus juba sellise tuima näoga nagu sõidaks igapäev niimoodi. Hotelli jõudes ma ei teagi kumb meist kiiremini magama vajus, see käis lihtsalt hetkega.
Kõigepealt jalutasime oma hotelli ümber olevatel tänavatel. Mõnus on osta hilisõhtul tänavalt arbuusitükke ja neid lihtsalt äärekividel süüa ja lärmakat linna jälgida. Siimul oli kokkulepitud oma sõbra kaudu, et kohtume ühe sõbraliku kohaliku tudengipoisiga kes meile tõelist ööelu näitab! Pidime minema sellisesse linnaossa nagu Taksim. Sinna oli ikka väga pikk maa ning tuli kasutada kas taksot või ühistrantsporti. Kuna taksod ikka oskasid korralikult raha küsida, siis ühe kohaliku soovitusel otsustasime proovida marsuuttaksoga sõitu! Kaks piletit Taksimi maksis 4,50 liiri, st umbes 2,30€
Ma poleks osanud iial ette kujutada seda sõitu mida me järgnevalt saime. Ausalt öeldes oli mul surmahirm ja naljakas ühe korraga. Marsuuttakso sõitis linnas umbes 100-120km/h! Sõelus autode vahet ja tuututamine käis pidevalt. Samal ajal ohtlike manööre tehes ja kihutades arveldas ta veel sõitjatega. Küljeuks oli automaatne ja kui tahtsid maha minna siis uks sõitis lahti juba kihutades. Taksimi jõudes ja taksost maha astudes oli selline tunne nagu oleks just mõnelt hirmsalt atraksioonilt maha tulnud! Aga selle üle tegime nalja veel kaua, elamus missugune!:)
Vot Taksim oli alles linn, inimesi oli kohutavalt palju, kõik tänavad paksult täis nagu mõnel paraadil! Lõputud tänavad ja kõrged värvilised hooned! Otsisime söögikohta jalutades päris kaua, sest kõik kohad olid paksult rahvast täis. Leidsime lõpuks meeldiva koha kus keha kinnitada ja õlut juua! Toiduhinnad Istanbulis on väga normaalsed, aga alkohol on kallis. No mis kallis, nagu Eestis, aga peale Bulgaariat tundub see hind ikka ülekohtune!:D
Kuna me pidime juba hommikul 7.30 ärkama ja kell oli palju, siis me ei jõudnuski kohaliku poisiga kohtuda, vaid läksime marsuuttaksoga Aksaraysse tagasi. Tagasisõit toimus juba sellise tuima näoga nagu sõidaks igapäev niimoodi. Hotelli jõudes ma ei teagi kumb meist kiiremini magama vajus, see käis lihtsalt hetkega.
2 päev Istanbulis: 7.30 äratus ja vutt vutt hommikusöögile!
Peale hommikusööki pakkisime oma asjad ja registreerisime hotellist välja kuna meid ootas ees paadisõit Marmaris merel. Paadisõit oli fantastiline, ilus ilm ja imekena vaade. Sillad mille alt läbi sõitsime olid lihtsalt massiivselt suured. Meie paadiga tegid võidusõitu ka delfiinine pere! Tagasi jõudes viidi meid Istanbuli ühele suurimale Bazaari ja vürtsiturule. Meile anti aega 5h ise linna peal ja turul kolades kuniks algab tagasisõit Bulgaariasse.
Istanbulist tahaksin kõike rääkida ülivõrdes.. Nii ka Bazaarist! See oli lihtsalt väga suuuur ja rahvast kohutavalt palju. Kauplejaid, erinevaid poekesi ja lette lihtsalt metsikutes kogustes. Osad tänavad jäid lausa maa alla, väga kaunid ja ilusad.. Samas osad kõrvaltänavad kitsastes oludes müüridevahel ja suured väljakud värskes õhus. Shopata seal väga palju polnudki, sest kõikjal ikka Karmanid, Dolce&Bananad ja Muccid. Aga siiski oma riidekappi sain juurde väga lahedad siidised kirjud haremi püksid ja loomulikult nagu igalt reisilt ikka : paar ilusat salli pole kunagi üleliia! ;) Külmikule üks kohustuslik magnet juurde ja veel mõned kingitused-suveniirid, ning oligi kogu shoppamine! Bulgaaria ja Istanbuli shopingute erinevus: Bulgaarias on kõik müüjad väga sõbralikud ja toredad, kedagi ei huvita kas sa ostad või mitte, seega võid rahulikut kaupa vaadata ja mõelda.. Tingida pole mõtet, sest seda sa ei saa. Istanbulis aga üritatakse sind vägisi tõmmata enda boxi kurikuulsate lausetega: "Hello my friend, i have a spechial gift for you, only today!" Ja kui sa korra peatud, aga siiski ei soovi osta, siis saadakse sinu peale väga kurjaks. Ning see hinna tingimine seal on lausa kohustuslik aga totaalselt tüütu!
Kell polnud veel palju ja aega jagus bussi väljasõiduni, seega otsustasime pika maa minna tagasi jalutades.
Peale hommikusööki pakkisime oma asjad ja registreerisime hotellist välja kuna meid ootas ees paadisõit Marmaris merel. Paadisõit oli fantastiline, ilus ilm ja imekena vaade. Sillad mille alt läbi sõitsime olid lihtsalt massiivselt suured. Meie paadiga tegid võidusõitu ka delfiinine pere! Tagasi jõudes viidi meid Istanbuli ühele suurimale Bazaari ja vürtsiturule. Meile anti aega 5h ise linna peal ja turul kolades kuniks algab tagasisõit Bulgaariasse.
Istanbulist tahaksin kõike rääkida ülivõrdes.. Nii ka Bazaarist! See oli lihtsalt väga suuuur ja rahvast kohutavalt palju. Kauplejaid, erinevaid poekesi ja lette lihtsalt metsikutes kogustes. Osad tänavad jäid lausa maa alla, väga kaunid ja ilusad.. Samas osad kõrvaltänavad kitsastes oludes müüridevahel ja suured väljakud värskes õhus. Shopata seal väga palju polnudki, sest kõikjal ikka Karmanid, Dolce&Bananad ja Muccid. Aga siiski oma riidekappi sain juurde väga lahedad siidised kirjud haremi püksid ja loomulikult nagu igalt reisilt ikka : paar ilusat salli pole kunagi üleliia! ;) Külmikule üks kohustuslik magnet juurde ja veel mõned kingitused-suveniirid, ning oligi kogu shoppamine! Bulgaaria ja Istanbuli shopingute erinevus: Bulgaarias on kõik müüjad väga sõbralikud ja toredad, kedagi ei huvita kas sa ostad või mitte, seega võid rahulikut kaupa vaadata ja mõelda.. Tingida pole mõtet, sest seda sa ei saa. Istanbulis aga üritatakse sind vägisi tõmmata enda boxi kurikuulsate lausetega: "Hello my friend, i have a spechial gift for you, only today!" Ja kui sa korra peatud, aga siiski ei soovi osta, siis saadakse sinu peale väga kurjaks. Ning see hinna tingimine seal on lausa kohustuslik aga totaalselt tüütu!
Kell polnud veel palju ja aega jagus bussi väljasõiduni, seega otsustasime pika maa minna tagasi jalutades.
Ilm oli nii ilus ja soe, sealse kliimaga +30 kraadi on lihtsalt mõnus. Poolel teel kinnitasime keha ühes söögikohas tänavapeal kuhu meid sisseviskaja meelitas.
Sõime läätsesuppi ja türgi teed. Teenindaja oli väga jutukas ja ei suutnud ära imestada, et Eestis tõesti ainult ca 1,4miljonit inimest elab, tema jaoks tundus see ebareaalne, et üks nii väike riik eksisteerida saab. Samas jagas ta lahkelt informatsiooni, et eelmisel õhtul olevat Eesti kaotanud jalgpalli sõpruskohtumisel. Enne ärasõitu jäi hotelli läheduses aega veel tunnike.. jalutasime ringi maiustades jäätisega ja juues viimast kohaliku õlut. Tänaval jooksis minu juurde üks väike tüdruk kes kerjas raha. Esimese hooga tõmbasin oma käe ära ja kõndisin kiiresti edasi.. -siis aga jõudis äsja juhtunu kohale ja mu süda tegi krõks ja minu emalikud tunded lõid välja. Jooksin tüdrukule järgi ja andsin taskust vee jaoks oleva raha talle pihku. Mul oli lihtsalt nii kahju, ta oli nii väike ja räpane.. käsi millele panin raha oli nii must nagu peale korraliku rohimist või kartuli võttu. Tal olid seljas kaltsud ja pea oli praktiliselt kiilaks aetud, vanust oli tal vähem kui minu 5 aastasel pojal. Tal oli raha üle nii hea meel nagu koerakutsikal kes triki eest maiustust saab. Ning minul oli hea tunne, et sain head teha. Aga heategu ei jää ju karistuseta, eks! Kui minema hakkasin siis jooksis minu juurde juba suurem tüdruk, ca 8-9 aastane ja hakkas raha küsima. Ma muudkui ütlesin ei ja kõndisin tuimalt edasi, ta muudkui kõndis järgi ja toksas mind.. Siim tuletas meelde, et nii nad teevadki. Annad ühele, siis ei jäta ka teised rahule. Selle väikse tüdruku peale mõtlesin veel palju, nii kahju lihtsalt, et on selliseid lapsi maailmas nii palju kes kannatavad vaesuse all, nemad ju pole seda millegiga ära teeninud. Kusjuures kerjamist ja vaest rahvast on Istanbulis palju. Kõige jubedam pilt oli keset tänavat kus maas lebas sügava puudega vana inimene kellel oli ümber vaid valge lina.. vot see vaatepilt oli lausa shokeeriv ja täiesti ebameeldiv! Istanbulist veel nii palju, et liiklus lihtsalt pani ahhetama. Autod kihutavad ja tuututavad, enamik neist on mõlkidega. Inimesed ületavad autoteesid suvalistel kohtadel ja hetkedel. Ma vaatasin mitmeid kordi, et nüüd jääb küll auto alla, aga näe ületas tuima näoga osavalt autotee. Nüüd ma tean kus kohast tulevad youtube`i need videod kus võimatult näiv tee ületamine slaalomit tehes lihtsalt imena tundub!:) Tagasi hotelli juures kogunesime kõik kokku ja algas tagasi bussisõit Bulgaaria Sunny Beachi. Teekond kulges jälle imekiirelt välja arvata piiripunktide ületamised lõputute ootamistega.. Bussisõitude ajal sai tänu giidile ikka hoolega praktiseeritud venekeelt, seltskonnast enim suhtlesime siiski brittidega, kaks väga lahedat ja elurõõmsat vanapaari! Tagasi Sunny Beachil oma tänavaid kõndides tundus kõik ikka nii vaikne ja rahulik võrreldes Istanbuliga. Jäi tunne nagu oleks pensionäride pansionaati jõudnud! Kell oli üle südaöö, seega suundusime oma hotelli põigtes läbi maailma parimast saiakioskist ostes paar banicat ja pitsat, poest mõned õlled ja vodkamixid. Ka sel ööl oli uni sügav ja kiire tulema. Istanbul jääb minu seniseks lemmik reisielamuseks nr.1! One day I will be there again, I promise..
Sõime läätsesuppi ja türgi teed. Teenindaja oli väga jutukas ja ei suutnud ära imestada, et Eestis tõesti ainult ca 1,4miljonit inimest elab, tema jaoks tundus see ebareaalne, et üks nii väike riik eksisteerida saab. Samas jagas ta lahkelt informatsiooni, et eelmisel õhtul olevat Eesti kaotanud jalgpalli sõpruskohtumisel. Enne ärasõitu jäi hotelli läheduses aega veel tunnike.. jalutasime ringi maiustades jäätisega ja juues viimast kohaliku õlut. Tänaval jooksis minu juurde üks väike tüdruk kes kerjas raha. Esimese hooga tõmbasin oma käe ära ja kõndisin kiiresti edasi.. -siis aga jõudis äsja juhtunu kohale ja mu süda tegi krõks ja minu emalikud tunded lõid välja. Jooksin tüdrukule järgi ja andsin taskust vee jaoks oleva raha talle pihku. Mul oli lihtsalt nii kahju, ta oli nii väike ja räpane.. käsi millele panin raha oli nii must nagu peale korraliku rohimist või kartuli võttu. Tal olid seljas kaltsud ja pea oli praktiliselt kiilaks aetud, vanust oli tal vähem kui minu 5 aastasel pojal. Tal oli raha üle nii hea meel nagu koerakutsikal kes triki eest maiustust saab. Ning minul oli hea tunne, et sain head teha. Aga heategu ei jää ju karistuseta, eks! Kui minema hakkasin siis jooksis minu juurde juba suurem tüdruk, ca 8-9 aastane ja hakkas raha küsima. Ma muudkui ütlesin ei ja kõndisin tuimalt edasi, ta muudkui kõndis järgi ja toksas mind.. Siim tuletas meelde, et nii nad teevadki. Annad ühele, siis ei jäta ka teised rahule. Selle väikse tüdruku peale mõtlesin veel palju, nii kahju lihtsalt, et on selliseid lapsi maailmas nii palju kes kannatavad vaesuse all, nemad ju pole seda millegiga ära teeninud. Kusjuures kerjamist ja vaest rahvast on Istanbulis palju. Kõige jubedam pilt oli keset tänavat kus maas lebas sügava puudega vana inimene kellel oli ümber vaid valge lina.. vot see vaatepilt oli lausa shokeeriv ja täiesti ebameeldiv! Istanbulist veel nii palju, et liiklus lihtsalt pani ahhetama. Autod kihutavad ja tuututavad, enamik neist on mõlkidega. Inimesed ületavad autoteesid suvalistel kohtadel ja hetkedel. Ma vaatasin mitmeid kordi, et nüüd jääb küll auto alla, aga näe ületas tuima näoga osavalt autotee. Nüüd ma tean kus kohast tulevad youtube`i need videod kus võimatult näiv tee ületamine slaalomit tehes lihtsalt imena tundub!:) Tagasi hotelli juures kogunesime kõik kokku ja algas tagasi bussisõit Bulgaaria Sunny Beachi. Teekond kulges jälle imekiirelt välja arvata piiripunktide ületamised lõputute ootamistega.. Bussisõitude ajal sai tänu giidile ikka hoolega praktiseeritud venekeelt, seltskonnast enim suhtlesime siiski brittidega, kaks väga lahedat ja elurõõmsat vanapaari! Tagasi Sunny Beachil oma tänavaid kõndides tundus kõik ikka nii vaikne ja rahulik võrreldes Istanbuliga. Jäi tunne nagu oleks pensionäride pansionaati jõudnud! Kell oli üle südaöö, seega suundusime oma hotelli põigtes läbi maailma parimast saiakioskist ostes paar banicat ja pitsat, poest mõned õlled ja vodkamixid. Ka sel ööl oli uni sügav ja kiire tulema. Istanbul jääb minu seniseks lemmik reisielamuseks nr.1! One day I will be there again, I promise..